Jõeorgude tüübid
Ristlõike iseloom on orgude morfoloogilisteks tüüpideks jagamise aluseks (Joonis 15). Oru kuju määravad tema kujunemisviis, ala geoloogilisest ehitus, tektoonika, pinnamood ning loomulikult ka kliima. Ühel orul võivad olla ka mitme tüübi tunnused erinevates lõikudes.
Sängorg on kõige lihtsamat tüüpi algeline jõeorg, mis koosneb ainult voolusängist ja mida vesi täidab praktiliselt pervedeni. Sängorud on levinud lauskja pinnamoega aladel, kus põhjauuristus on nõrk ja tugeva küljeuuristuse toimel on org väga looklev.
Sängoru edasisel arenemisel kujuneb välja sügavam ja laiem on moldorg, kus vesi ei täida enam kogu orgu. Põhja- ja küljeuuristus on moldorgude puhul tasakaalus. Moldorule arengult järgnev on lammorg, kus küljeuuristus on saavutanud ülekaalu põhjauuristuse suhtes. Sellises orus voolava jõe lang on väike ja looklevus võrdlemisi suur ning selgelt on eristatav jõelamm. Lammorud on tasandike levinuim orutüüp. Noortele ja alles arenevatele jõgedele on iseloomulikud sälkorud, mis tekivad intensiivse põhjauuristuse suure languga (mäestikujõed) või pudedate setetega kaetud aladel. Sälkorgusid iseloomustab V-kujuline ristlõige, järsud veerud ja vaid osaline veega täidetus. Väga sügavat ja kitsast sälkorgu nimetatakse ka kuristikuoruks ning sellisel juhul on jõeorg alt sama lai kui ülalt. Kanjonorg on samuti järskude, pea püstloodis olevate seintega org. Kanjoni järskude seinte püsimiseks on oluline, et kanjoni alaosas paljanduksid pehmemad kivimid kui ülaosas. Ka peab jõe uuristamiskiirus olema suurem kivimite murenemiskiirusest, mistõttu on kanjonorud levinud väheste sademetega piirkondades. |