Eesti vooluvete pikiprofiilid
Eesti on võrdlemisi tasase pinnamoega maa ja kõrgusevahed on samuti väikesed. Sellest tulenevalt on jõgede lang väike, vesi aeglase vooluga ning esineb rohkelt jõelookeid. Kiiremini voolavad kõrgustikelt või paekaldalt laskuvad jõed ning seal võib leiduda ka kärestikke. Kõigi jõgede arengut iseloomustab suundumus
nn. tasakaaluprofiilikujulise pikiprofiili saavutamisele, mille puhul jõe
uuristav ja kuhjav tegevus on tasakaalus ning lang jõe kõigis osades ühtlane.
Looduses ühelgi jõel täiuslikku tasakaaluprofiili ei ole ning
tavaliselt vahelduvad suurema ja väiksema languga jõelõigud kogu pikiprofiili
ulatuses. Jõgede pikiprofiil kujuneb pika aja vältel ning paljude tegurite (ala
geoloogiline ehitus, pinnamood, tektoonika, kliima, taimkate, hüdroloogiline
režiim jt.) koosmõjul.
Piirkonniti erinevad jõed märkimisväärselt oma pikiprofiili kuju poolest (Joonis 18). Põhja-Eesti jõgede lang on ülem- ja keskjooksul väike, kuid alamjooksul seevastu suur. Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Loobu, Valge-, Jägala ja Keila jõel). Paljud Põhja-Eesti jõed voolavad alamjooksul sügavas orus (Püha-, Valge-, Pirita ja Keila jõgi). Lääne-Eesti jõgedel (joonisel on küll kujutatud sarnase pikiprofiiliga Põltsamaa jõgi) on väike lang. Enamik neist voolab viirsavisse ja meresetteisse uuristunud madalas nõvas. Lõuna-Eesti jõed algavad enamasti kõrgustikelt (näiteks Piusa) ning ülemjooksul on nende lang suur (erandid on Emajõgi ning Tänassilma ja Raudna jõgi). Harilikult voolavad nad keskjooksul ürgorus ja alamjooksul soostunud tasandikel.
|